Õhus hõljuvate väga peenikeste veepiiskade kogum, mis sumestab õhku ja muudab selle valkjaks. Nähtavus horisontaalsuunas on alla 1 km. Nähtavus sõltub udu tihedusest. Udu tekib, kui alumise õhukihi temperatuur langeb alla kastepunkti ja õhus olev veeaur kondenseerub. Kui aluspind jahtub tugeva efektiivse kiirguse mõjul, nimet. tekkivat udu radiatsiooni e. kiirgusuduks. See udu on kõige intensiivsem sügisel ja kevadel, tekkides tavaliselt öösel või varahommikul selge vaikse ilmaga. Kõige sagedamini esineb orgudes ja soistes paikades ning hajub mõne tunni jooksul pärast päikesetõusu. Kui talvel soe õhuvool liigub külmema aluspinna kohale ja jahtub seejuures alla kastepunkti, tekib advektiivne udu.( tavaliselt tsükloni soojas sektoris). Analoogselt kujuneb tihe udu ka kevadel merel, kui sinna valguvad soojad õhumassid. Merel on udu rohkem soojal aastaajal, mandril külmal aastaajal. Sageli esineb segatüüpi, nn. kiirgus–advektsiooniudu. – Fog
0,0 / 0 hindajat
Hinnangud puuduvad. Ole esimene kes hindab seda lehte.