Mere (järve, jõe) auramine – vahel küllaltki tihe udu mere, järve või jõe kohal. Põhjuseks on siin vee auramine soojemalt veepinnalt külmemasse õhku. Õhk veekogu kohal küllastub veeauruga ning üleliigne aur tiheneb uduks. Sellised udud esinevad tavaliselt hilissügisel. Talvel esineb neid kinnikülmumata veekogudel. Tugeva tuule puhul võib kanduda maismaa kohale mitte kaugele veekogust.
1 mm paksuse veekihi kogus ruutmeetrisel pinnal on 1 liiter vett, mis kaalub 1 kg.
Lumetaoline sade, mis tekib allajahtunud udupiiskade külmumisel traatidele, puude okstele ja rohukõrtele uduse tuulise ilmaga, õhutemperatuuril -2…-7 °C. Võib esineda ka madalamatel temperatuuridel. Sade on amorfne, kristallideta. - Soft rime
Õhus hõljuvate väga peenikeste veepiiskade kogum, mis sumestab õhku ja muudab selle valkjaks. Nähtavus horisontaalsuunas on alla 1 km. Nähtavus sõltub udu tihedusest. Udu tekib, kui alumise õhukihi temperatuur langeb alla kastepunkti ja õhus olev veeaur kondenseerub. Kui aluspind jahtub tugeva efektiivse kiirguse mõjul, nimet. tekkivat udu radiatsiooni e. kiirgusuduks. See udu on kõige intensiivsem sügisel ja kevadel, tekkides tavaliselt öösel või varahommikul selge vaikse ilmaga. Kõige sagedamini esineb orgudes ja soistes paikades ning hajub mõne tunni jooksul pärast päikesetõusu. Kui talvel soe õhuvool liigub külmema aluspinna kohale ja jahtub seejuures alla kastepunkti, tekib advektiivne udu.( tavaliselt tsükloni soojas sektoris). Analoogselt kujuneb tihe udu ka kevadel merel, kui sinna valguvad soojad õhumassid. Merel on udu rohkem soojal aastaajal, mandril külmal aastaajal. Sageli esineb segatüüpi, nn. kiirgus–advektsiooniudu. - Fog
0,0 / 0 hindajat
Hinnangud puuduvad. Ole esimene kes hindab seda lehte.